Eelmise nädala Turundusraadios tõi Eesti Olümpiakomitee turundusjuht Anu Kaljurand välja, et Eesti ettevõtted ei panusta vahendeid tippsporti mitte kalkuleerivate turundusjuhtide initsiatiivil või äriedu kasvu lubavate mõõdikute toel, vaid pigem omanike ja tippjuhtide tasemel metseenluse korras.
Kaljuranna sõnul tuleks aga spordi toetamise kaudu masse püüdvatel firmadel mõista, et üksikute tippatleetide peale panustamine on kõrge riskiga nagu aktsiaturg, rahvasporti ja olümpialiikumisse panustades võetakse aga pigem kindel positsioon sarnaselt rahaturufondile, kus kaotada pole eriti võimalik ja võidusummad tõusevad vaikselt, sammhaaval.
Anu Kaljurand tõi internetipõhises Turundusraadio saates välja ka põhjused, miks on Eestis tippsportlaste kaudu keeruline firmabrändi tugevdada. Esiteks on põhjus selles, et suurem enamus sportlasi ennast ise turunduda ei oska. „Eestis Olümpiakomitee huviorbiidis olevast 500 -1000 tippsportlasest on vaid paar tükki, kes edukalt blogi peavad,“ rääkis ta Karl-Martin Rammole ja Rein Taaramäele vihjates. Kaljuranna sõnul on spordile pühendumine sportlase peamine ülesanne, kuid tark oleks kaasata ka turunduse ja PR-nõustajad, kes aitaks kujundada avalikku kuvandit just selliselt, et see ahvatleks rahastajaid.
Soovitatav reegel: üks euro spordile, kolm eurot meediale
Teine põhjus, miks tippsportlased Eestis firmadele suurt tulu teenida ei aita, on kinni firmade endi vähestes võimalustes meediasse panustada. „Kui varem kehtis sponsorluses reegel, et iga sportlasele antud euro kohta tuli ettevõttel panustada ka kommuniaktsiooni üks euro, siis praegu on spordimaalimas juba nii, et iga sportlasele antud euro kohta tuleb kommunikatsioonile panustada kolm eurot,“ selgitas ta. Vaid nii luuakse eeldused ettevõttele kasu teenimiseks. Anu Kaljuranna sõnul on aga Eesti turg liiga väike ja firmadel puudub võimalus või arusaam selle lisaraha kulutamise vajadusest.
Seevastu spordi tulemuslikkusele ei pruugi rohkem raha alati paremat tulemust tähendada, möönis Kaljurand ning võrdles suurelt rahastatud Eesti suusakoondise viimaseid kahvatuid aastaid peaaegu ilma rahata treenivate Eesti vehklejate hiigeltulemustega.
Samas märkis Kaljurand, et tippspordi toetamine on ja jääb alati ajakohaseks erinevate brändide tugevdamisel ja ka müügitulemuste parandamisel, kuna sport on meelelahutusena kaasahaaravam kui kultuur laiemalt. „Hamlet on Hamlet, aga korvapalli lõppu ei tea me keegi ette!“
Ühe soovitusena, kuidas saaksid firmad paremini sporti toetada ja ise sellest võita, soovitas Kaljurand Turundusraadio saates õppida teistelt riikidelt. „Soomes näiteks on olemas elektripakett, mida valides toetadki iga kuu mõne euroga sporti.“