Peter Kentie ESTonishing kontseptsioon lõi segamini EAS’i tantsutakti Eesti brändiloo ümber ning pani kihama kohaliku arvamusmaastiku. Kentie visiooni on nii kiidetud kui laidetud, samas tuleb nentida, et endiselt on ka neid, kes pole pakutud kontseptsioonist aru saanud.
„Fookus peaks nihkuma visuaali otsimiselt lugudele, strateegiale, kampaaniale,“ ütles Kentie. „Minu kontseptsioon on mänguline ja unikaalne vahend Eesti lugude jutustamiseks. Ma tahtsin näidata, et seda on võimalik rakendada igas valdkonnas ja rahvusvaheliselt,“ lisas hollandlane. Tegemist pole kaugeltki valmis lahendusega, vaid võimalusega paista silma ning esitada Eesti lugu ühtses võtmes. Olulistele küsimustele peab Eesti siiski ise vastused leidma ning siinkohal on suur töö alles ees.
„Arutelud ei peaks keskenduma esteetilisele kaunidusele-koledusele, vaid millist lugu, miks ja kellele loodud vahenditega esitada,“ lausus Kentie ja lisas, et näiteks Eindhoveni kolmeks „turundussambaks“ on valitud tehnoloogia, disain ning teadmised. Kõik Eindhovenist väljuvad turunduslikud sõnumid ja lood on nendega seotud. Muidugi võib jutustada ka hulganisti väiksemaid lugusid - toidust, kultuurist, inimestest – kuid need ei aita kaasa suure narratiivi võimendumisele. Vaid järjepidevuse ja teadlikult loodud strateegia abil on võimalik sihtrühmade tähelepanuradarile trügida, et maailm hakkaks üldse huvi tundma!
Samas on kontseptsiooni keskmes olevate ennaskiitvate ülivõrrete kasutamine tekitanud tõrksust ja kriitikat. „Jah, tuleb olla autentne, aga kui inimesed ei tea, kes sa oled, ei tea nad ka, millist väärtust neile pakkuda saad. Parim strateegia on kombinatsioon tõmbe- ja tõuketurundusest.“
Kentie leiab, et „–est“ võrdes, kui vormilises lahenduses, ongi tema kontseptsiooni võlu ja võti – igaüks saab selle abil esitada oma lugu, tundes seejuures, et on osa millestki suurest ja ühtsest, Eesti eduloost. „Ma olen väga rõõmus, et olen suutnud algatada diskussiooni ning et see nii paljudele korda läheb!“.
Turunduse seisukohast on riik toode, mis vajab sisu, fookust ja läbimõeldud kommunikatsiooni. Kampaania järgmise etapina näebki Kentie professionaalide kaasamist: „Eestil on suurepärased disainerid, turundajad, agentuurid, kes teavad, mida nad teevad ja teevad seda hästi“. Mõistlik oleks rakendada maksimaalselt Eesti-sisest vaimset ressurssi ning kutsuda kokku ekspertidest koosnev nö dream team ehk ajutine agentuur, millel vaid üks suur eesmärk – luua Eestile efektiivne turundusstrateegia.
Kentie mõistab professionaalide meelehärmi, mille põhjustas EAS’i kampaania leida Eesti märk ja identiteet rahva seast. Kuni rahvas ruttas leidma visuaali, jäidki olulised küsimused tähelepanuta - mis on Eesti „turunduslikud tugisambad“, kes on kampaania sihtrühmad, ning milliseid lugusid, ja kuidas, Eesti peaks neile rääkima?
Pikas perspektiivis peab Eesti leidma oma brändile nii liidri kui valvuri, kes võtaksid endale vastutaja ja eestseisja positsiooni. Kes on need inimesed? Kui esimesel peab olema autoriteet ja initsiatiiv vedada ühtse kuvandi vankrit, siis teise rolliks on tagada vankri teel püsimine ning ära hoida märgi devalveerumine. Ideaalis moodustavad need kaks osapoolt tugeva strateegilise meeskonna ning on ühtlasi eeskujuks kõikidele teistele. „Lai poolehoid on väga oluline ja see peab ulatuma nii poliitikasse ja majandusse kui ka kohalike omavalitsuste ja rahva tasandile. Ühtekuuluvustunne ja koostöö on edu aluseks, et suudetaks ellu viia ühised eesmärgid.“