Kui Põlva firmas Peetri Puit ekspordi müügijuhina töötav Kristel Carpenito Prantsusmaale ja Belgiasse uutele potentsiaalsetele klientidele helistab ja kvaliteetset põhjamaist liimpuitu müügiks pakub, peavad kaheksa sekretäri kümnest teda kohalikuks ja ühendavad kiiresti ostujuhiga. See on trump, millele Kristel võlgneb tänu 13 aastat tagasi tehtud isepäisele otsusele pühkida kingadelt Eestimaa tolm ja seada end sisse Prantsusmaal. Kui Euroopa suurfirmade otsustajad lõpuks taipavad, et neile kuskilt kaugelt Eesti nimelisest Venemaa äärealalt helistatakse, on juba hilja toru hargile panna!
„Mul oli lapsepõlvest peale huvi minna kaugemale kui väike Eesti. Tahtsin midagi enamat, tahtsin välja,“ meenutab ta oma lapsepõlve mälestusi. „Ma tahtsin linnaelu, ei tahtnud elada maal, ei meeldinud ei aiamaa ega rohimine.“
Eestist väljarändamist alustas Kristel sarnaselt paljude üheksakümnendatel gümnaasiumi lõpetanud tüdrukutega: leidis aastaks lapsehoidja töö Saksamaal. Ei heidutanud sugugi ka see, et nii saksa kui ka inglise keel olid Põlva tüdrukule täiesti tume maa. Rheine oli Tartu suurune väikelinn, kus Kristel tutvus paljude eri kultuuridest pärit inimestega ja õppis ära ka saksa keele. Pärast aastast eemalolekut Eestisse naastes mõistis ta, et kohe tuleb uuesti teele asuda. Järgmiseks sihiks sai kuulutuse kaudu leitud lapsehoidja töö saksa keelt kõnelevas peres Prantsusmaal. Juba paari nädala pärast võttis ta ette uue reisi.
Prantsusmaale jäi Kristel pidama suisa 12 aastaks: töötas pool aastat lapsehoidjana, lõpetas keelekursused, kust leidis poolatarist sõbranna, kellega ka kokku kolis. Mõnda aega sai raha teenitud ettekandjana, seejärel asus Kristel õppima Prantsusmaa suuruselt neljanda linna Lille „DUT Gestion Logistique et transport, Université Lille 3“ ülikoolis transpordi ja logistika eriala. Pärast ülikooli lõppu töötas ta paar aastat suures transpordifirmas, mis oli spetsialiseerunud autotehastele varuosade hankimisele. „Transportisime autoosi üle maailma. Ja kui mõni tehas vajas mõnda osa paari tunniga, siis oli minu ülesanne leida vajalik transpordivahend nagu helikopter, laev, rong, vms, millega tellimus kiiresti täita.“ Hullumeelselt põnevat tööd jätkus Kristelile paariks aastaks, sest siis vahetusid omanikud ning lõppes tööleping.
Kuid tööpuudust ei olnud, Kristel seadis end sisse suure mänguasjade keti PICWIC 20 000 ruutmeetrisesse lattu, kust korraldas järgnevad neli aastat 21 kaupluse kaubaga varustamist üle Prantsusmaa. „Mulle meeldis seal väga, töö oli huvitav ja minust peeti lugu kui heast töötajast,“ ütleb ta.
Kristelile meeldis tohutult Prantsusmaa, ta oli leidnud koha, kuhu pidama jääda. Eriti lummasid sealne avatud suhtluskultuur ja lahked inimesed.
Kristel on üks neist talentidest, keda Eesti president Eestisse pikisilmi tagasi ootas. Tõsi, Kristel leidis tagasitee üles ilma kampaaniata, tema naasmise põhjuseks oli armastus ja soov pereelule pühenduda. „Äratulemine oli emotsionaalselt väga raske. Pidin valima Prantsusmaa ja Põlvas elava elukaaslase vahel.“
Eestisse naasis tolleks hetkeks end juba sisuliselt prantslannaks pidav Kristel 2012. aasta alguses ja võttis end arvele Töötukassas, mille kaudu leidis ka töö Põlva ettevõttes Peetri Puit. Kristeli ülesandeks sai uute turgude, Prantsusmaa ja Belgia sissetöötamine ja uute klientide leidmine. „Minu jaoks oli Eestisse naastes ülioluline, et säiliks kontakt Prantsusmaaga ja et saaksin kasutada oma töös seda keelt,“ räägib ta. „Kui ma poleks leidnud Peetri Puitu, kus täna ongi mu sisuliseks töökeeleks prantsuse keel ja kus saab vähemasti paaril korral aastas käia Prantsusmaal klientidel külas, poleks ma ka vastu võtnud muud ilma nende võimalusteta tööd.“
Kuid kõik läks õnnelikult ja tänaseks on Kristel lisaks kõigele muule osaleja ka aastases Ekspordirevolustiooni koolitusprogrammis. „Kuigi olin osad teemad läbinud Prantsusmaal õppides, oli väga kasulik üle korrata kõik need müügitehnikad ja -nipid,“ kiidab ta koolitust. Kristel on aastaga leidnud Peetri Puidule Prantsusmaalt juba mitmeid soliidseid kliente ja usub, et see on alles suure äri väike algus. „Arvan küll, et kui ma ei suudaks oma tööd teha sujuvas prantsuse keeles, siis ilmselt oleks kontakti leidmine palju raskem.“
Kristel teab, et Eesti puidule on Prantsusmaal piisavalt turgu, kuna see on kvaliteetsem kui kohalik ja ka veidi odavam. Tema müüdavast liimpuidust ehitavad prantslased ehituskonstruktsioone sildadele, majadele, hallidele, kaubanduskeskustele. Kunagi tulevikus võib ehk Peetri Puit hakata Prantsusmaale müüma ka juba valmis eriprojekte, kuid siis jääb kodustatud prantslanna Kristeli oskustest ja jõustki väheks. Eriprojektide müük eeldaks juba seal maal kohaliku agendi palkamist.