Mitte sageli ei unista noored eesti naised karjäärist. Veel vähem on neid, keda ei peibuta niivõrd rahanumbrid kuivõrd huvitav ja arendav töö. Mõisakülast pärit ja tänu vanemate päritolule ennast veerandi osas lätlannaks, teise veerandi osas venelannaks ja tervelt pooles ulatuses eestlannaks pidav Anneli Lainela arvab aga ennast just selliseks.
Anneli on suurema osa elust veetnud Viljandi kandis. Täpsemalt Paistu vallas Hendrikumõisa külas. Pole siis ime, et vene ega läti keelt ei tonksa ta just kõige ladusamalt, seevastu valdab nii saksa kui ka inglise keelt. Kooliajal paistis neiu silma aktiivse sportimisega, suusatas ja ujus palju. Ta armastas sõbrustada pigem endast kümmekond aastat vanematega - tundus huvitavam.
Iseseisevat elu alustas Anneli tänapäeva mõistes suhteliselt noorelt, kolides kodunt suurde linna - Viljandisse. Ta oli siis 15-aastane.
Pärast Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi matemaatika-füüsika süvaklassi lõpetamist astus Anneli 2005 aastal õppima Mainori erakõrgkooli. Majandusõigust. Ta tahtis kindlasti õppida nii äri kui ka juurat korraga! Saadud haridus haakus nii Anneli loomusega kui ka on tulnud elus palju kasuks. Noor brünett neiu ei tee saladust, et oma tutvusringkonnas on tema see, kellelt alati raha laenama tullakse, kuna tal on alati piisavalt sääste. Samuti on tavapärane, et sõbrannasid ja sõpru tuleb aidata juriidilistes vaidlustes.
Samal ajal õppima asumisega tuli Annelil ka tööle minna, sest iseseisev elu kõrvetas rahakotti. Tegelikult on neiu tööl käinud juba varasest lapsepõlvest saati, küll marju korjamas, küll tootmises pakkijana, küll ettekandjana. „Tean, kui raskelt tuleb raha! Ebamäärane, läbimõtlemata ning kindlustundeta tulevik ei ole aga minu jaoks! Mitte midagi ei ole mulle tulnud niisama kätte ega läbi tutvuste – kõik on tulnud ise kätte võidelda!“
Lapsepõlvest saati on Anneli iidoliks olnud Margaret Thatcher. Raudne Leedi, kes teadis, mida tahab ning tegutses selles suunas kindlakäeliselt!
Oma elu esimese tõsise töökoha leidis Anneli Sürgaveres, kus asus rootslastest omanikele kuuluv keskmise suurusega mööblitööstus. Annelist sai müügiassistent. Sellest perioodist meenutab ta mitmeid huvitavaid rahvusvahelistel messidel käimisi, reisimist, meeletult pikki töötunde, jm. Enda sõnul polnud ta lapsena suur suhtleja, pigem tagasihoidlik, seetõttu oli müügimaailm talle esmakordne võimalus ennast tõsiselt ületada. Kuid töö hakkas meeldima! Samas ettevõttes arenes Anneli kiirelt müügijuhiks, kus sai esmakordselt maitsta eksporditurundusega seotud väljakutseid. „Mulle ei meeldi lihtsad asjad ja et müügitööd hästi teha, pean end pidevalt ületama ja leidma uusi võimalusi.“
2008 aastal helistas aga ühe teise Eesti täispuidust mööbli tootja, Tarme, omanik. Toda härrasmeest oli Anneli vaid korra varem põgusalt kohanud ühel välismessil. Härra tegi ettepaneku neile tööle tulla. Alguses müügijuhiks, kuid pärast pikemat vestlust sai 21 aastane neiu suisa ettepaneku tegevjuhiks hakata. Järgmised kolm aastat juhtiski ta ca 50 töötajaga ettevõtet.
Neiu sõnul on teda viimased kümmekond aastat taganttõuganud ennekõike saavutusvajadus. „Ma loen ennast karjeristiks, mulle on olulisim tunnustus ja positsiooniga seotud ambitsioonid,“ ei tee ta saladust. "Minule pole raha olnud kunagi olulisim, töös peab olema kaugem eesmärk – peab oleme väljakutse. „Hetkel võin julgelt väita, et nende kolme aasta vältel pidin järjepidevalt tegelema enese kehtestamisega, sest mööblitootmisega tegelevad ettevõtted on pigem meeste pärusmaa,“ sõnab ta.
Kuid 2011 aasta alul saabus tema kui parasjagu Tartu Ülikooli magistrandi postkasti Ekspordirevolutsiooni programmi kutse. Tõsi, seda märkas ta alles viimasel hetkel ja saatis ka CV teele viimase päeva õhtul. Anneli märgib, et selleks ajaks oli temas kadunud hoog ja huvi puitmööbli vallas, sest viis aastat olid valdkonna talle detailideni tuttavaks muutunud. Pealegi meeldinuks talle siiski rohkem müügitöö ja klientidega kohtumised, kuid tegevjuhi töö hõlmas enamjaos siiski hoopis muude probleemidega tegelemist: sisseost, finantsid , tootmine, makseprobleemid, jms. Eks oma osa tüdimuses oli seotud ka masust tingitud kliendimahu kokkukuivamisega.
Ekspordirevolutsiooni juures köitis Annelit ennekõike koolituse rahvusvaheline ülesehitus ja võimalus turundust juurde õppida. „Täna olen kindel, et programmi tasus kandideerida. Olin omast arust palju tegelenud müügiga ja pidasin ennast oma ala asjatundjaks, kuid näiteks üks lektor, Jean Sutton, suutis mulle jätta unustamatu mulje. Ühtäkki sain aru, et ma ei tea mitte midagi müügist ja uute klientide värbamisest,“ räägib Anneli emotsionaalselt. „Näiteks üks põhilisi vigu, mida olin ka ise teinud, oli see, et ei pannud paika ettevõtte- ja kliendiprofiile, vaid püüdsime müüa kõigile. Nii sai kulutatud palju energiat mitte millegi peale.“
Printbestis jahib Anneli keskmise suurusega ettevõtteid, kelle käive algab 100 000 eurost. Täpsemalt otsitakse vaid pehme ja kõvakaaneliste raamatute ning kataloogide tellijaid Skandinaavia turgudelt, lisaks Inglismaalt ja Saksamaalt.
Enim meeldejäänud lugu viimasest tööaastast meenub Annelile kohe. Norras firma. Esimene müügikõne. Kõnet õigele norralasele ei suunatud. Teine kord polnud teda kohal. Siis oli ta juba puhkusel. Kuid Anneli muudkui jätkas helistamist. Lõpuks saigi mehe kätte. Mees polnud huvitatud, kuid lubas talle info saata ja hiljem telefonitsi üle rääkida. Taas ei saanud Anneli teda pikka aega kätte. Kui lõpuks kätte sai, tuli jutuks liiga kallis hind, kuid lepiti kokku, et mees saadab hinnapäringu. Anneli tegi pakkumise: liiga kallis. Mees ütles, et ostab teenuse parem kodumaal asuvalt trükikojalt, sest saab parema hinna. Anneli oli valmis juba käega lööma, kuid pakkus, et saadab mõned trükinäidised. Igaks juhuks. Saatiski. Tegi igaks juhuks ka paar uut hinnapakkumist. Järgmisel päeval helistas mees Norrast tagasi ja ütles, et näidiste kvaliteet oli nii hea, et ta otustas siiski Eestist töö tellida! Vestluse käigus selgus, et määrav tähtsus oli kliendi silmis tegelikkuses ka kiire andmevahetus ja vahetu suhtlus. „ Klientidele tuleb vastata just siis, kui seda on lubatud ja ASAP, mitte kui Sulle sobib! Müügitöös ei saa endale lubada mugavust.“
Anneli möönab, et on aastaga läbi helistanud umbes 30 uut klienti ja saanud neist kuuelt tellimused. Kuigi ta on võtnud sihiks iga nädal vähemasti poolteist päeva tegelda uute klientidega, kulub kahjuks aeg senistega juba niigi kiiresti . „Midagi pole teha, trükitööstuses on prioriteediks kiire reageering päringutele ja olemasolevate klientide rahuldamine,“ märgib ta. Sellele vaatamata on Anneli teinud ära suure eeltöö erinevate turu-uuringute näol soovitud sihtturgudel, mis hõlmasid ka profiili alusel soovitud potentsiaalsete klientide andmebaasi loomist ning läbitöötamist.
Kuid kui Anneli peab ennast karjäärinaiseks, siis milles näeb ta enda võimalust karjääri teha? Anneli ei salga, et kaotas Ekspordirevolutsiooni programmiga liitudes ja töökohta vahetades materiaalsetes hüvedes, kuid isiklik areng on seevastu olnud väga kiire.
„Uute klientide leidmine on minu jaoks samuti seotud tunnustuse hankimisega,“ lausub Anneli. „Olen seadnud endale sihiks 2012 aastal tuua ettevõttesse vähemasti 500 000 eurot. See on tema lähiaja plaan. „Tulevik on meie enda kätes, inimene jõuab täpselt niipalju, kui ta tahab ja teeb. Mulle meeldib mu töö ja ma tahan seda teha tulemuslikult!“
Kuid Anneli on aeg-ajalt mõelnud ka päris oma enda ettevõtte rajamise peale. Ta jätab targu valdkonna enda teada, kuid möönab, et kindlasti tegeleks seegi ettevõte peaasjalikult ekspordiga.
Kuigi töö on Anneli elus kesksel kohal, armastab ta töövälisel ajal sportida, maalida, luuletusi kirjutada. Veel sel kevadel on neiul plaan minna A-kategooria lube tegema ja hakata mootorrattaga ringi põristama!